Umberto Eco

Umberto Eco
Sünniaeg	5. jaanuar 1932 Alessandria (Itaalia kuningriik)
Surmaaeg	19. veebruar 2016 (84-aastaselt) Milano (Itaalia)
Alma mater	Torino Ülikool
Amet	filosoof, romaanikirjanik, esseist, õppejõud, kirjanik, kirjandusteadlane, ajaloolane
Töökoht	Bologna ülikool
Autasud	audoktor, Austria riiklik Euroopa kirjanduse auhind
Koduleht	http://umbertoeco.it
Autogramm

Umberto Eco (2010)

Umberto Eco (1984)

Umberto Eco (5. jaanuar 1932 – 19. veebruar 2016) oli itaalia semiootik, kirjanik, kriitik, filosoof ja medievist.

Umberto Eco kirjanikukarjäär sai alguse 1980. aastal romaaniga "Roosi nimi". Kokku kirjutas ta üle poolesaja raamatu ja tegi teadustööd peamiselt semiootika vallas.

Elulugu

Umberto Eco sündis 1932. aastal Põhja-Itaalias Alessandria linnas. Perekonnanimi Eco on väidetavalt akronüüm ladinakeelsest fraasist ex caelis oblatus, mis tähendab taevast kingitut. Tema isa Giulio Eco oli raamatupidaja, kes soovis, et pojast saaks advokaat. Torino ülikoolis õppis Eco aga keskaegset kirjandust ja filosoofiat, tema 1954. aastal kaitstud väitekiri käsitles Aquino Thomase esteetikateooriat. Pärast seda töötas ta telekanalis Radiotelevisione Italiana ja kirjastuses Bompiani ning pidas loenguid Torino ülikoolis.

1962. aastal abiellus ta saksa kunstiõpetaja Renate Ramgega, neil on poeg Stefano ja tütar Carlotta.

1960. aastatel tärkas Ecos huvi uue distsipliini, semiootika vastu ning 1971. aastal valiti ta Bologna ülikooli esimeseks semiootikaprofessoriks.

Tema esimene romaan, "Roosi nimi", ilmus 1980. aastal. Kokku kirjutas Eco seitse romaani ning esines ajakirjanduses arvamuslugude ja raamatuarvustustega.

19. veebruaril 2016 suri Umberto Eco oma kodus Milanos 84-aastaselt kõhunäärmevähki.

Teadustöö

Medievistina

Noorena pühendus Eco keskaja uurimisele ning huvitus keskaja suurimast teoloogist Aquino Thomasest, kelle esteetilistest vaadetest kirjutas ta oma 1954. aastal kaitstud doktoritöö, mis ilmus kaks aastat hiljem eraldi raamatuna "Il problema estetico in San Tommaso". Kuigi huvi keskaja vastu saatis Ecot elu lõpuni, jäid tema peamiseks panuseks medievistikasse 1950. aastatel kirjutatud uurimused. Seetõttu meeldis talle nimetada ennast "talveunes medievistiks".

Semiootikuna

1966. aastal määrati Eco Milano Polütehnikumi semiootika õppejõuks ja kaks aastat hiljem avaldas ta oma esimese semiootikat käsitleva raamatu "Puuduv struktuur". 1975. aastal ilmus selle edasiarendus, "Traktaat üldisest semiootikast", mida võib pidada tema tähtsaimaks saavutuseks semiootika vallas ning kus ta sünteesib semiootika kahte peamist traditsiooni: Euroopa strukturalismi ja Ameerika pragmatismi. Samas teoses esitab Eco oma kuulsa väite, et semiootika uurib kõike seda, mida saab kasutada valetamise eesmärgil. Eco teine oluline semiootikaalane teos, "Kant ja nokkloom", ilmus 1997. aastal. Raamat koosneb kuuest esseest, kus Eco käsitleb üksikisiku ja maailma vahelisi kognitiivseid protsesse. Lisaks teoreetiliste tööde avaldamisele mängis Eco suurt rolli semiootika populariseerimises ja institutsionaliseerimises. 1969. aastal sai temast Rahvusvahelise Semiootika Seltsi esimene peasekretär ja 1971. aastal Bologna ülikooli esimene semiootikaprofessor. Ta asutas Itaalia esimese semiootikaajakirja Versus: Quaderni di studi semiotici, mis ilmub tänapäevani.

2008. aastast oli ta Bologna ülikooli emeriitprofessor.

Kirjanduslooming

1980. aastal ilmus Eco esimene romaan "Roosi nimi", millele sai kiiresti osaks tohutu menu. Raamatut on tõlgitud rohkem kui kolmekümnesse keelde ning seda on müüdud üle kümne miljoni eksemplari. "Roosi nime" tegevustik toimub 14. sajandi Itaalias, kus munk William Baskerville, saadetuna Adso-nimelisest noormehest, saabub ühte Põhja-Itaalia kloostrisse, et uurida kahtlast surmajuhtumit. "Roosi nimi" on loetav mitmest vaatepunktist: seda saab käsitleda nii kriminaalromaanina kui ka ajaloolise romaanina või, nagu väidab Juri Lotman raamatu venekeelse tõlke järelsõnas, semiootilise romaanina. Raamatu ainetel valmis