Ruhnu
 |
See artikkel on saarest; saarel asuva samanimelise küla kohta vaata Ruhnu küla. |
| Ruhnu | |
|---|---|
 Vaade Ruhnule lennukilt ida poolt | |
| Ümbritseb | Liivi laht |
| Koordinaadid | 57° 48′ 0″ N, 23° 15′ 0″ E |
| Pindala | 11,88 km²[1] |
| Pikkus | 5,5 km |
| Laius | 3,5 km |
| Rannajoone pikkus | 24,17 km |
| Kõrgeim koht |
Håubjärre (28 m) |
| Elanikke | |
  | |
 | |
Ruhnu (rootsi ja saksa keeles Runö; rannarootsi keeles Run, hääldus [rũũn][3]) on Eesti saar Läänemeres asuvas Liivi lahes. Ruhnu saar kuulub Saare maakonda ning moodustab koos väiksemate laidudega iseseisva Ruhnu valla.
Ruhnu saar tõusis veest välja ligikaudu 10 000 aastat tagasi, viimase jääaja lõpule järgneva maakerke tagajärjel. Esimesed inimtegevuse jäljed Ruhnus pärinevad umbes aastast 5300 eKr. Arheoloogilised leiud näitavad, et Ruhnul oli püsiv inimasustus juba 9.–11. sajandil (viikingiajal). Teadaolevalt vähemalt 14. sajandist asustasid saart rannarootslased, kes elasid ülejäänud maailmast võrdlemisi eraldatuna ning tegelesid peamiselt hülgeküttimisega. 1919. aastal liideti saar Ruhnu rootslastest elanike eelistusel Eestiga. 1944. aasta augustis lahkus peaaegu kogu saare elanikkond Rootsi ja sellest ajast peale on sealne rahvastik korduvalt vahetunud.
Tänapäeval saare valdavalt eestlastest koosneva elanikkonna põhitegevused on seotud põllumajanduse ja turismiga. Ruhnu ja muu maailma vahel hoitakse ühendust saarel asuva Ruhnu sadama ja selle juures paikneva lennuvälja kaudu. Ruhnus on autonoomne elektrivarustus ja sealne elektrisüsteem pole ühendatud mandri elektrivõrguga. Saarel tegutsevad muuseum, raamatukogu koos postipunktiga ning Ruhnu põhikool.
Ruhnu puukirik on vanim säilinud puidust sakraalhoone Eestis. Ruhnu tuletorn on Eesti kõige lõunapoolsem tuletorn ja ühtlasi maailma ainus omataolise konstruktsiooniga tuletorn, mis jätkuvalt tuletornina kasutusel.
Nimi
[muuda | muuda lähteteksti]Ruhnu nime on esmamainitud 1341. aasta Kuramaa piiskopi vabaduskirjas kujul Runen.[4] 1366. aastal esineb saare nimi kujul Rune (insulam dictam Rune). Vanimad rootsikeelsed nimekujud on Runön, Runö ja Rünöö, mille leiab 1644. aastast pärinevalt Johan Månssoni merekaardilt.[3] 19. sajandil esines soome keeles nimekuju Runosaari.[5]
Esimesi hüpoteetilisi seletusi saare nime tähendusele pakkus oma 1847. aasta teoses välja Fredrik Ekman, kes teenis 1841–1842 Ruhnu koguduse vikaarõpetajana. Ta otsis ajastu romantilist vaimu järgides mõeldavaid seoseid nt viikingitele omase sõnaga runa ('riim', 'runo') ja saksakeelse tegusõnaga ruhen ('puhkama').[6] Carl Russwurm oma teoses "Eibofolke ehk rootslased Eestimaa randadel ja Ruhnus" (1855) pakkus seevastu Ruhnu nime tähendusena välja eestirootsi sõnu rund (hääldati rũnn, tähendus 'ümmargune'), runa ('kult') või lätikeelse sõna ronis ('hüljes'). Ta nägi ka võimalust seostada Ruhnu nime ruunidega.[7]
Russwurmi mittegermaani päritolu tõlgendust on toetanud mitmed hilisemad uurijad, sealhulgas Paul Johansen, Gösta Franzén ja Edvin Lagman. Viimased viitavad seejuures asjaolule, et ajal, mil eeldatavasti esimesed rootslased saarele elama asusid, kuulus Ruhnu Kuramaa piiskopkonda ja selle kultuuripiirkonda. Ruhnu nimi läti keeles on Roņu sala ('hülgesaar') ja liivi keeles Rūnõmō (õieti Rū’nõ-, milles kajastub läänemeresoome -h-). Seega võisid need kaks nimetust jõuda Ruhnu rootslastest uusasukate murdekujusse Rũũn.[3]
Asend
[muuda | muuda lähteteksti]Ruhnu on keset Liivi lahte asuv ovaalse kujuga väikesaar, mille pindala on 11,88 km²[1], pikkus 5,5 ja laius 3,5 km. Saarelt Kuressaarde on linnulennult 70 km, Pärnusse 96 km ja Kihnu saareni 54 km. Lähim koht mandril on 37 km kaugusel asuv Kolka nina Kuramaal Lätis.[8]
Saar paikneb Kura kurgu läheduses, mistõttu möödub selle lähedalt väina kaudu Riia sadamasse suunduv laevatee.
Loodus
[muuda | muuda lähteteksti]Maastik
[muuda | muuda lähteteksti]
Ruhnu kujutab endast Liivi lahe keskosas asuva liustikulise tekkega voorelaadse loode-kagusuunalise aluspõhjalise seljandiku kõige kõrgemat veepealset osa.[8] Eesti rannikumere vanimaks väikesaareks peetava Ruhnu kerkimist üle veepinna on seostatud nii Balti jääpaisjärve lõpuga ligikaudu 12 000 – 9600 aastat tagasi kui ka Joldiamere regressiooniga üle 10 000 aasta tagasi. Seejuures pärinevad saare vanimad rannavallid Antsülusjärve ajast ja on tekkinud umbes 9000 aastat tagasi.[9][10]
Ovaalse kujuga saare maastik jaguneb tinglikuks kaheks, mille põhjuseks on asjaolu, et veealune seljandik, mille tipu moodustab Ruhnu, on idanõlvast laugema läänenõlvaga. Saare liivasele idaosale on iseloomulik luitestik, mille kõrgeim punkt on 28 või 29,6 m kõrgune Håubjärre mägi.[8][11][12] Saare põhjaosas Kuunsi rannast veidi lõuna pool asub Linbacka küngas, millelt on leitud jälgi saare vanimast püsiasustusest.[13] Saare idaosas asub ka rannaastang, mis kujutab endast Balti klindi üht väheseid äratuntavaid, silmaga nähtavaid moodustisi.[14]
Saare idaosa liivasel maastikul kasvab peamiselt okasmets, mis moodustab saare pindalast 60%. Saare lääneosa on madal tasandik, kus kasvab sanglepikuid, ent suurem osa sealsest maast on niidud, põllud ja karjamaad.[8][11] Saarel leidub ka soiseid alasid. Haubjerre soo kujutab endast jäänukjärve, millesse suurvee ajal ka tänapäeval vett koguneb. Ruhnu külast idas asus Basskiarre nime kandnud soo, mis kuivendati 1910. aastal karjamaaks. Kuivendamise käigus kadus ka Ruhnu ainus oja, mis voolas läbi Ruhnu küla ja suubus Pärsi neeme juures Liivi lahte.[15][16]
Rannajoon
[muuda | muuda lähteteksti]Ruhnu 24,178 km pikkune rannajoon on saare idaosas laugem ja lääneosas sopilisem. Saare põhjatipus asub Kunsudden ehk Kuunsi nina. Saare idarannikule jäävad sellised piirkonnad nagu Salthammen, Norrkeld, Överkirke, Austerkeld ja Limo. Saare kagutipus asub Ringsudden (ka Rinksu neem), mis on Ruhnu sadama asukoht. Saare lõunarannikul asub Sjustaka ning saare läänerannikule jäävad Holma (ka Holma nina), Pärs (ka Pärsi nina) ja Staknäs.[17][18]
Saare idarannikul asub Limo rand koos luitestikuga, põhjatipus Kuunsi rand ja läänerannikul Holma rand.
Geoloogiline ehitus
[muuda | muuda lähteteksti]Geoloogiliselt ehituselt on Ruhnu osa Balti sünekliisist. 778,2 m allpool merepinda paiknevas aluskorras esinevad arhaikumi ja proterosoikumi moonde- ja süvakivimid. Pealiskorra moodustavad 779 m paksuselt settekivimid. Alam-Kambriumi kihistustest esinevad selles peamiselt liivakividest koosnevad Soela kihistu (9,7 m ) ja Irbe kihistu (48,5 m) ning Kesk-Kambriumi kihistustest Ruhnu kihistu (11,2 m), mida on leitud ainult Ruhnu ja Kuressaare puuraukudest. 105,8 m paksune ordoviitsiumi ladestu sisaldab kivistisi. 454,9 m paksune siluri ladestu on Eestis kõige paksem ja sisaldab lubjakivi, merglit ja savirikast dolomiiti. Devoni ladestu moodustavad Rēzekne lade, Pärnu lade (25,2 m) ja Narva lade (97 m). Pinnakatte moodustavad liustikutekkelised, merelised, tuuletekkelised ja järvelised setted.[19]
Kliima
[muuda | muuda lähteteksti]Ruhnu kliima on mereline ja mõnevõrra pehmem mandri-Eesti kliimast. Samas on saar avatud meretuultele ja seal esineb arvukalt tormiseid päevi, mis on saarel korduvalt ka palju kahju teinud.[20] Ruhnu saarelt pärineb ka Eesti tuulekiiruse rekord 48 m/s, mis registreeriti puhangulise kiirusena 2. novembril 1969[21][22] või 27. oktoobril 1969.[23]
Elustik
[muuda | muuda lähteteksti]
Foto: Jaan Künnap
Ruhnu elustik on arvatud suures osas pärinevat lääne poolt, kuna seal on levinud mitmed liigid, mille leviku põhja-, ida- ja kirdepiir asub Eestis, näiteks ämblik Micrargus laudatus, ranna-loigukiil, võsaritsikas, juttselg-kärnkonn, samblad roheline hiidkupar ja harilik valvik, õistaimedest loim-vesipaunikas ja rand-orashein. Mõningate liikide esmakordne esinemine Eestis on registreeritud Ruhnus, näiteks liblikad Hypsopygia costalis ja kirju-mõrsjaöölane ning mardikas Psylliodes cuprea.[25]
Mitmed liigid on saarele kas tahtmatult või tahtlikult inimese poolt sisse viidud. Näiteks 1970. aastatel viidi sinna viinamäeteod (teistel andmetel viidi esimesed viinamäeteod saarele 1870. aastal), mis jõudsalt paljunema hakkasid, ning metskitsed. Taimedest on saarele 1979. ja 1980. aastal viidud okaspuid, peamiselt kuuski, mille istikud küll metskitsed väidetavalt ära sõid.[26][27]
Ruhnus kasvavatena on kokku registreeritud 600 taimeliiki, millest 400 esinemist saarel on tuvastatud 20. sajandi viimastel aastakümnetel. Enim levinud on korvõielised ja kõrrelised. Saarel leidub 23 soontaimede hulka kuuluvat kaitsealust või haruldast liiki. 1990. aastate alguse seisuga on saarel tuvastatud 115 liiki samblikke, 103 liiki lehtsamblaid ja 32 liiki maksasamblaid.[28] Saarel kasvavatest seentest on esile tõstetud kaitsealust valget sirmikut.[29] Puudest kasvab Ruhnus peamiselt mänd, aga rohkelt leidub veel sangleppa, sookaske ja pooppuud.[30]
Loomastikust on saarel registreeritud üle 1000 putukaliigi, kelle seas esineb kiililisi, sihktiivalisi, mardikalisi, kiletiivalisi, kahetiivalisi ja liblikalisi, aga leitud on ka kirpe ja kimalasi. Kaitsealuseid liike saare putukate seas ei ole.[29] Linde on saarel registreeritud enam kui 1000, kellest kaitsealused on niidurüdi, merikotkas, ristpart, rooruik, väiketüll, randtiir, väänkael, vööt-põõsalind, punajalg-tilder, väike-kärbsenäpp, punaselg-õgija, sookurg ja rukkirääk. Kaitsealustest kahepaiksetest elutseb saarel juttselg-kärnkonn.[31] Ruhnu vetes leidub kaladest lesta, siiga, lõhet, räime, ahvenat, kokre, merihärga, nolgust, meritinti ja kivilutsu ning imetajatest viiger- ja hallhüljest.[8][11]
2006. aasta aprillis triivis jääpangal Ruhnu pruunkaru, keda hakati hüüdma Ruhnu karuks. Karu taheti kinni püüda, kuid otsingud ei kandnud vilja, kuigi tema tegevuse jälgi aeg-ajalt leiti.[32][33] Samas ei olnud tegemist esimese karuga, kes on Ruhnu sattunud ja ühe varasema intsidendi mälestuseks olevat üht saare lõunaosa teed mõnda aega Karuteeks kutsutud.[26][25]
Lääne-Eesti saarte biosfääri kaitseala
[muuda | muuda lähteteksti]Ruhnu koos ülejäänud Lääne-Eesti saartega moodustab 1989. aastal asustatud Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala (programmiala), mis kuulub UNESCO võrgustikku "Inimene ja biosfäär" (Man and Biosphere).[34] Kaitseala hõlmab terve Ruhnu saare koos seda ümbritsevate laidude ja rannikumerega.[35][36]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Ruhnu ajalugu
Muinasaeg
[muuda | muuda lähteteksti]Kiviajal oli Ruhnu püsiasustuseta, ent ligikaudu aastast 5300 eKr pärinevad esimesed jäljed ajutisest asustusest. Tõenäoliselt on nende leiukohtade puhul tegemist Saaremaalt pärit hülgeküttide ajutiste peatuspaikadega Ruhnu saarel.[37] Püsiasustuse kohta Ruhnus on leitud jälgi viikingiajast (9.–11. sajand). Viikingiaegne asulakoht paikneb saare põhjaosas Linbacka künkal.[13] Kas hiljem Ruhnut asustanud rootslased saabusid sinna juba viikingiajal või hiljem, pole täpselt teada.[38][7]
Keskaeg
[muuda | muuda lähteteksti]Ruhnut ja sealset rootsi elanikkonda on kirjalikult esmamainitud 1341. aastal Kuramaa piiskopi antud vabaduskirjas, mille järgi ruhnlased võisid elada vabade talupoegadena Rootsi õiguse järgi.[7] Ruhnurootslaste kogukond, mis selleks ajaks saarele oli tekkinud, elas eraldatult Loode-Eesti eestirootslaste kogukonnast ja ka hilisematel sajanditel on ruhnlasi seetõttu ülejäänud eestirootslastest eristatud.[39][40]
Kuramaa piiskopi valdustes oli saar kuni 1562. aastani. Sel aastal läks see Vene-Liivi sõja käigus Kuramaa hertsogkonna koosseisu. Kuramaa hertsogkonda kuulus saar mõned aastakümned, kuni 1621. aastal vallutas selle Rootsi.[41]
Rootsi aeg
[muuda | muuda lähteteksti]Rootsi väed Carl Carlsson Gyllenhielmi juhtimisel hõivasid Ruhnu saare 1621. aastal oma laevastikuga selle läheduses ankrus viibides. Tõenäoliselt valdas Gyllenhielm isiklikult mõnda aega saart, mida on järeldatud tema kingitud piiblist saare 1643. aastal valminud kirikule. Saare kuuluvus Rootsile kinnitati juriidiliselt alles mõni aeg hiljem, 1660. aastal sõlmitud Oliwa rahulepinguga.[41][42]
Kui kõrvale jätta lühiaegne periood, mil saart haldas üks Rootsi riigi saadetud aadlik, jätkas ruhnlaste kogukond oma eraldatud eluviisi. Riigiesindajatest viibisid püsivamalt kohapeal maksukoguja ja vaimulik.